Roope Ahola, Soome

Kunstnik ja filmitegija

​​​

Intervjuu - Juuni 2017

T.R Räägi palun oma Futu Muhu festivalile plaanitava töö sisust.

​R.A Kavandan Muhusse helimaastiku loomist. Valin ümbritsevast keskkonnast rea helisalvastisi ning esitan neid festivalil uues kohas ja erineval ajal nii et naturaalne heli ning komponeeritud helimaastikud kohtuvad ning sulanduvad, loon võimaluse publikule siseneda teistsugusesse ja näilisesse aegruumi.

Tegelen looduslike protsesside ja inimese vaatlusega. Teose staatiline taasesitus võiks väljendada eelkõige teatud kinnisideelisuse olemust, teos toimib justkui metafoorina inimmõistuse toimimisest. Inimene on minu hinnangul ainus elav olend maapeal, kes ei juhindu loomulikust asjade käigust ehk looduslike elutsüklite kulgemisest.

Teosele lisab oma olulise ning etteplaneerimatu aspekti looduse enese reaktsioon minu teosele selle esitamisel.​

T.R Kas võiksid veidi lähemalt selgitada oma teose ning festivali kontseptsiooni vahelisi seoseid? Kuidas peegeldub ajalooline kontekst sinu teoses või paned sa publiku teadlikult abstraktses stiilis mõistatuse ette?

R.A O jaa, töö räägib rohkem või vähem kaasaegsest inikonna ajaloost tervikuna, eelkõige aga industrialiseerimise-eelsest ajastust, mis üsna konkreetselt peaks heliliselt publiku teadvusesse jõudma.​

T.R Tegutsed ka antud töö juures dokumentalistina, mis sind kõidab dokumentalistika juures? Millised teemad on sulle huvipakkuvaimad ?

​R.A Mind paelub dokumentalistikas praktiliselt kõik, kuid mu peamine huvisuund on kaasaegse kunsikeele ja vaatleva esseistliku dokumentaalsuse ühendamises. Ka igapäevased väikesed lood intrigeerivad mind.

T.R Kas saaksid kirjeldada kaasaega – milline on keskkond praegu ja milline see võiks olla et inimesed võiksid elada õnnelikult? Milliseks kujundavad inimest nüüdsed ajaloo-ja kultuurikihistused ?

​R.A Vabandust, ma päris hästi ei mõista küsimust..

​

--

​

Kunstitaedlase Helen Merila intervjuust Roope Aholaga. 15.juuli 2017-

​R.A Jutustan publikule sellest et eksisteerib selline akustiline keskkond, mida olen siin lindistanud. Tegin seda peamiselt varahommikuti, kella viie ajal, siis kui ei ole ühtegi segavat lisaheli. Nii et lindile jäävad vaid linnud , loodus, mõned häirivad masinad jne

Festivali jaoks ehitasin oma heli-installatsiooni tualeti taha nii et inimestel, kes seal viibisid, said teatud meditatiivse elamuse. Heliinstallatsioon ei olnud liiga vali, pigem aimatav ning peaaegu märkamatut lisadimensiooni tekitav. Nii et kõik kohe ei märkagi ja võibolla alles tagantjärgi hakkavad mõtlema et oli vist midagi.

Kuulaja jaoks oli isikliku õnne küsimus, kas helilindistus  mis nende kõrvu kostis oli loodushääled või erinevad häirivad masinavärkide helid.

H.M Nii et sa vahendad oma tööga loodust. Võistled loodushäältega

R.A ​Jah, see on kohaspetsiifiline ja manipulatiivne helimaastik. Kõik lindistatud helid on päärit siitsamast ümbrusest.

H.M Kui see on kohaspetsiifiline siis sa ei kasuta neid helilindistusi hiljem kusagil mujal või on sul juba edasisi plaane

R.A ​Ma arvan et see ei töötaks mujal sarnasel kombel nagu siin. See töö on tehtud just siia kuid tegelikult ma muidugi saan neid helisid kasutada edaspidi teistel eesmärkidel. Siin keskendusin tööprotsessile, seda tööd võiks nimetada protsessikunstiks. Hakates lindistama hakkad ka nägema, ettekujutama edasisi käike, nii et tulemust tööprotsessi alguses ette ei tea. Kohaspetsiifilisusest  veel seda et otsides kohta teose esitlemiseks festivalil jõudsin sinna, kuhu ilmselt iga külaline suure tõenäosusega võib neil päevil sattuda. Nii kindlustasin omale publiku olemasolu.

H.M Minuga läks nii et ma isegi ei märganud su tööd, sest see oli nii loomulik. Muidugi ma kuulsin tavalisest suuremat linnulaulu, kuid ma ei teadvustanud et see on nii tänu sinu installatsioonile, tänu sellele et sina manipuleerid minuga...

R.A ​Jah, no ma tegelikult mõtlesin sellele et mõned inimesed teadsid mu installatsioonist ning et info ilmselt levib kõigini. Kuid mu publikuplaani põhirõhk oli siiski korduvkülastuste jooksul tekkival arusaamal helitausta olemasolust. Algselt kavatsesin isegi intervjueerida korduvkülastajaid ning uurida nende muljeid, kuigi tegelikult siiski publik ei ole kohustatud aru saama et eksisteerib erinev helitaust jne.

H.M Ma arvan et see on väga vaimukas ja lahe töö. Aga mida sa siin Muhus veel teed

R.A ​Keskkond on siin väga inspireeriv, käin palju ringi ja vaatlen. Siin on rahu ja avarus, linnast midagi niisugust ei leia.

H.M Festivali teema on Sada Aastat, milline oleks seos selle teema ja sinu töö vahel

R.A ​Jah, ma arvan et linnud, kes siin laulavad on need samad kes ka sada aastat tagasi. Tahtsin teha midagi sellist mis erineb praegusest rahvarohkest olukorrast, midagi arhailist. Minu töö toob näiteks siia tagasi need linnud, kes praegusel hetkel on põgenenud mõnda rahulikumasse kohta. Kuid samuti toon siia lindistused muudest juhuslikult tabatud helidest veidi teisest ajahetkest ja situatsioonidest.

H.M Nii et tegu on põhimõtteliselt  helilise mälupildiga

R.A ​Jah, ma ise ei ole veel jõudnud nii antropoloogilisele seisukohale kuid jah minu lindistustest võivad saada teatud arheoloogilised artefaktid tulevikus avastamiseks.

H.M Veel, kui mõelda muutustele siis mida sa arvad kas WWWebi saab pidada üheks suurimaks kaasaja mõjutajaks. Kas digitaliseerumine on suurim muudatus inimkonna ajaloos või kuidas sina sellest mõtled.

R.A ​Teadlikkuse plaanis on tegemist kahe otsaga asjaga- kogu informatsioon on kättesaadav, samuti on olemas pidev infovahetus mille rõhud ja valikud on samas manipuleeritavad. Internet näib väga lihtne kuid peab siiski suhtuma ettevaatlikkusega, kui taodelda objektiivsust. Internet on kriitikavaba, kuid mis on hea on see et ma saan sinna panna oma lindude laulu lindistused. Ja internetist saavad kõik neid alati kuulata.