Küsitleb Helen Merila

Helen: Triinu, kuidas teie teosed sünnivad?
Triinu: Installatsiooni idee on lähtunud kohast. Meil alguses oli otsustatud, et me võtame lipud ja meil olid need videod olemas, aga kõik muu on kohapeal välja mõeldud vastavalt sellele konkreetsele ruumile. Ja nagu siin tekstis on öeldud ka: kui sa ei leia enda jaoks mingisugust seost selle kõigega, siis sa võid seda vaadata lihtsalt kui esteetilist vormimängu. Seal on mingid jooned ja tumedused ja heledused, mustad ja valged pinnad. Seal on kõik otsad põhimõtteliselt lahti jäetud. See sõltub inimesest, mõni vaatab nagu oleks siin mingi kuritööpaik ja keegi vaatab, et oo siin sünnib mingi uus asi, mingi revolutsioon on olnud või midagi sellist. Ma alati loodan, et tulevad sellised teemaarendused. Isegi telekates on mingi aja liikumine. Näiteks on seal kaks vanemat telekat ja siis on mingi eriti high-tech monitor. Jah, see on väga hea seos: arvuti pilt, mis moondub selleks mõtetuks paberi massiks. Tegelikult ei ole vahet mis kujul see info on, see info ise kaotab aja jooksul oma tähenduse. 

H:) Kas see on kriitika digimaailma vastu?
T: Miks mitte, kui seda tahta niimoodi võtta ja samas seal on ka mingid elemendid näiteks nagu valgus ja mingid sellised asjad mis on jäävamad suurused. Lõppkokkuvõttes, need vahendid, mis seal on kasutatud ei muuda eriti palju seda päris süsteemi või asja. 

H: (Miks olete oma kunstirühmituse nimeks valinud just Noolegrupp?)
T: Me oleme nii vana kunsti rühmitus. Me hakkasime tegema mingi 2004. aastal ja meie esimene näitus oli 2006. aasta jaanuaris. Me oleme nii kaua teinud, et ma ei oska sellele enam vastata, et miks Noolegrupp. Meile meeldis see sümbol: must ruut ja valge nool seal sees tähistab (sealt ruudust) vee l rohkem edasiminekut. Must ruut on kõigi võimaluste algidu, kõige tähtsam kaasaegse kunsti sümbol üldse. Me tahame sealt veel edasi minna. 
H: Sa vastasid minu küsimustele ka piltides. Kas see on taotuslik?

T: Ega me ei taha jah väga rääkida. Rääkimisega läheb alati asi käest ära, kuna mingid üksikud mõtted või sõnad pikitakse välja ja meie laiutame käsi, et nagu mida. Visuaal peaks sisu tooma vaatajani. Aga mis see sisu täpselt on, seda me ei taha alati ette kirjutada. 

H: Te panite selle täna üles. Inimesed hakkasid tulema kella seitsme ajal vist?
T: Ei, oli valmis juba lõunast, inimesed käisid juba varem ka.

H: Siin ongi see, et valgusega muutub, kas see on taotuslik?
T: Absoluutselt, see on kohaspetsiifiline töö. See koht töötab sellega koos ja valgus on üks element sellest. Eile päev läbi sadas, siis oli jälle teistmoodi. Me proovime niimoodi töötada, et me (lähtume?) kohast. Meil on välja kujunenud selline reegel, et me ei tee kunagi ühte ja sama tööd kaks korda. Me ei pane kunagi sama asja (üles?). Isegi kui me kasutame mingeid elemente, siis me loome ikkagi iga kord uue teose. Me ei pane kunagi ühte ja sama installatsiooni kaks korda välja. Siin oli selline töö meetod, et mingid paar asja olid enne otsustatud, siis tulime siia. Kõigepealt leidsime selle koha, ega sellega ei olnud ka lihtne. Nagu sa oled juba kuulnud, see oli ohtlik ja tala kukkus jne, aga meil oli ikkagi vaja ruumi. Me tavaliselt lihtsalt videoga ei rahuldu, vaid see ruum peab kaasa aitama. Seal lihtsalt oli see koht kuhu me (lõpuks?) saime minna ja see sobis selle ideega mis me tahtsime teha. 

H: See on kohaspetsiifiline töö, aga kas te selle kuidagimoodi ka salvestate?
T: Eks ikka fotona ja ... dokumentasioon jääb alles. Mingid elemendid jäävad alles, aga seda tööd kuskil mujal enam samamoodi ei saa mingil juhul olla. Ta on siia ehitatud.

H: Kas sa ise juhatad siit publiku üles ja korjad ka nende käest reaktsioone ja tagasisidet?
T: Jaa, ikka on tore. Mulle meeldib kui inimesed tulevad ja siis ma ikka küsin, et kuidas.. ja kui neil on mingid muljed, siis nad ütlevad midagi ja mõtlevad selle üle. Mõni tuleb teist korda veel. Tavaliselt keegi ei saa aru, et mina olengi see kunstnik. Arvatakse, et ma olen mingi „muuseumitädi“ kes käib ja õpetab mis peab tegema. Mulle meeldib näha ja jälgida. 

H: Kas publiku reaktsioon on osa tööst?
T: Ikka, muidugi. Kui siin oli juba ette öeldud see, et sa pead ise ette kujutama või mõtlema, et mis seal võis juhtuda, mis seal oli – siis see on väga oluline osa. Ta jääb inimeste enda sisemusse või siis nad arutavad omavahel. Meil ei ole vaja dokumenteerida selleks, et igaüks hakkaks rääkima mis ta sellest arvab või midagi. Ma arvan, et tähtsamad mõtted võivad ka niimoodi „fikseerimata“ jääda. (Pigem) jäävad nad inimeste emotsionaalsesse mälusse. 

 

H: Kas töö jääb praegu üles kuni homme õhtuni?
T: Jah, ma täpselt ei tea. Me peame pärast festivali ära koristama, tehnika ära võtma. Me peame veel otsustama, et kuidas selle projekti surm saab olema.

 

H: Mis nendest teose osadest edasi saab, kas nad lähevad edasi?
T: Ei sellel kujul enam kunagi ei lähe. Meile jäävad need videod alles, võib-olla mingis varjandis kasutame (objekte?) kuidagi teistmoodi, aga muud enam mitte. Need tööd on alati ikkagi ruumiga seotud. Iga ruum paneb sind välja mõtlema uut asja. Emotsioon, mõtted ja tunded, mis igas ruumis tekivad on erinevad. See pole nii, et meil on mingi asi ja siis me paigutame selle kuskile järgmisse kohta uut moodi üles, vaid igal pool sünnib mingi uus mõte. Kuna me ei tee nii tohutult palju, siis me saame lubada endale sellist eksklusiivset lähenemist, et me teeme iga kord eraldi projekti. 

 

H: Kas töötate tavaliselt kahekesi?
T: Meil on nii, et kui me teeme näiteks mingit suure rahva arvuga perfokat, siis tavaliselt inimesed on segaduses, et kas need kõik on Noolegrupi liikmed. Ei ole, me mõtleme kahekesti välja ja siis me lihtsalt korraldame selle, et meil on mingid statistid või näitlejad kes peavad mingit massi täitma. Aga praegu me jah teeme kahekesi. Villem teeb rohkem tehnilist asja, mina teen taotlusi ja tekste võib-olla rohkem, aga ideed mõtleme ikkagi koos välja. See lihtsalt on niimoodi välja kujunenud.

H: Tulles tagasi noole - ja tühjusest edasimineku teema juurde: kui me seome selle ajalooga, siis kui te saaksite midagi ajaloos muuta, kas see on tühistamine, kas me saame midagi ära tühistada?
T: Need ajaloo sündmused ei oma selle „filosoofia“ seisukohalt tähtsust , vaid see kõik on inimese sees. Järelikult, need sündmused mis ümberringi toimuvad, nendesse on (sul) võimalik teisiti suhtuda. Meie sõnum on see, et hakata teistmoodi looma või nende sündmustega kuidagi teisiti hakkama saama. Mitte see, et jätaks mingi asja ära, mingi sündmuse olemata. Seda ei saa, elu kulgeb niikuinii omaette ja kunstniku roll on midagi muud. Kunstniku roll on püstitada mingeid küsimusi, näidata mingeid teisi võimalusi. Ta ei pea ise neid asju tegema, vaid näitama asju mis on olemas, aga mida inimesed ei pane võib-olla tähele , sest nad on kogu aeg seal. Mina näen seda niimoodi, mida kunstnik peab tegema. Meil on ka päris tugev esteetika, visuaali taotlus. Me ei ole verevaesed kontseptualistid, kes kirjutavad oma idee A4 paberile. Me üritame ikkagi luua mingit keskkonda: visuaalset kujundit mõtte juurde. Isegi kui see mõte võib olla täiesti absurdne või naljakas, meil on huumorit ka päris palju, nagu praegu siin. Me otsustasime, et me paneme need munad sinna, mis peab kogu selle katastroofi ära nullima. 

 

H: Ma just mõtlesin, et mingi uus algus.
T: Nojaa, justkui oleks mingi kuriteo paik kus midagi on lõppenud, aga siis sa leiad sealt mingi järgmise algava etapi.

 

H: Mul viiski see mõtted sellele, et meil on praegu kõik nii advanced, kõik elu toimub meie peade kohal, ei ole mitte mingeid piire: ei riigi- ega sotsiaalseid piire. Aga tegelikult kui jälle tulla tagasi down to earth, siis on ikkagi jälle see muna. See ei kao kuskile.