​
Jimi Tenor (kodanikunimega Lassi Lehto) on tegutsenud professionaalse muusiku ja kunstnikuna üle 20 aasta.
Jimi Tenor on tunnustatud Euroopa helikunstnik, kes tegutseb väljaspool peavooluliine.
--
Helen Merila (HM):
Jimi, mitu korda te olete Eestis juba esinenud?
Jimi Tenor (JT):
Mulle tundub et üle viie korra kindlasti. Esimene suurem kontsert oma bändiga siin oli Jazzkaare. See toimus kohe pärast sümfooniaorkestriga esinemist Riias. Pärast seda mäng sin mitmel üritusel, näiteks eelmisel suvel suurfestivali käigus Tallinna Botaanikaaias.
Lisaks mõned klubiesinemised Cola ja Jimmuga. Kabukabuga esinesin erilisel järvemuusikaüritusel ligi viis aastat tagasi. Mulle meeldib Eesti. Kirjutasin muusika filmile “Ma Olin Siin”.
Viimati käisin Tallinnas Music Week´I raames mängides Suad´I bändiga koos.
HM: Oled maailmakuulus muusik kuid tegutsed lisaks mitmetel teistel kunstialadel – hiljuti valmis teil koos Jori Hulkkoneniga ka filmel selline nimi, millest see räägib ja miks on sel selline nimi?
JT: Meil tekkis Joriga idee teha tummfilm, millel oleks elektroonilise live taustamuusika. Samal viisil oleme mitmel korral näidanud minu filmi Sähkö (1995). Kaaludes millist filmi teha jõudsime mõlemad järeldusele et peame tegema ulmefilmi.
Samal ajal oli Jori tutvunud tüübiga, keda kutsutakse Mr. Normalliks ning kes ka igapäevaselt argielus näeb veidi futuristlik välja. Nii me siis mõtlesimegi et OK, teeme Mr. Normallist futuristliku roadmovie. Sõitsime ringi mööda Soomet ja improviseerisime erinevates kohtades. Algne idee oli et Mr. Normall on saadetud planeedile Maa et korjata kaasa veidi mulda koduplaneedile kaasaviimiseks. Tema planeet nimelt on suremas kuna muld on halvaks muutunud. Nimi Nuntius tuleb ladina keelest ning tähendab sõnumitoojat. Sel põhjusel kannab tegelane endaga kaasas väikest silindrit, mis näeb välja nagu teatepulk. Tegelikult on tegemist aga kõrgtehnoloogilise mullamasinaga.
​
HM: Jääb mulje et su plaan on koondada kokku ühte filmi kõik kaasaegse visuaalkultuuri kogemused nagu Joice´I Ulisses. On see nii?
JT: No meie film on segu paljudest erinevatest asjadest. Me eriti ei muretsenud mida me sinna sisse paneme. Samuti on film alati seotud elava muusikaesitusega. Tahtsime hoida filmi tempot suhteliselt aeglasena, nii et publikul oleks aega jälgida samaaegselt ka muusikute esinemist. Mr. Normall astub mitmel korral lavale justkui lisades veel üht dimensiooni kogu etendusele. See on väga lõbus, lisama lavale tema siseneisel palju suitsu, kuni selleni et filmi pole enam üldse näha!
​
HM: Esitate filmi koos elava muusikaga. Mida sa mõtled erinevate kunstimeediumide miksimisest ja erinevate kultuuride kokkupanemisest? Kas sinu hinnangul eksisteerivad kultuurisisesed piirangud ning kui jah siis millal need ilmnevad?
JT: Ma olen alati miksinud erinevaid kunstivorme. Veid teatrit muusikaga, kindlasti. Arvan et klubisse minek on nagu minek suurele performansile. Ma pean silmas et iga klubi on veidi kunstiline.. Mulle meeldib et klubides ja kontserditel on palju rituaale. Mulle väga meeldib lavale astumine ja esinemiste lõpetamine tagasikutsumiste ja muude selliste asjadega. Nuntiuse puhul on neid tagasitulemisi veidi keeruline korraldada. Seda öeldes tuli mõte et äkki peaks tegema ühe sellise encore filmi!…. Räägin sellest homme Jorile.
​
HM: Millised on su plaanid Muhus, seoses tänavuse festivali teemaga ehk kokkuvõtetega eelmisest sajandist?
JT: Oh, ma ei tea. Pean veel mõtlema. Mul pole veel plaan tehtud. Mulle meeldib improviseerida. Kindlasti ma teen seal muusikat.
​
--
​
Väljavõtted kunstiteadlase Merle Luhaääre intervjuust Jimi Tenoriga, 15. juuli. 2017
​
ML-Tahan sulle kohe äraöelda et sa oled minu viimane armumine
JT- Viimane..
ML-Jah, armusin sinusse, tõsiselt
JT- -See on hea
ML-Olen sind varem fotodelt näinud, eriti neil kus oled Andy Warhalli stiilis, valge parukaga ja ümarate prillidega..
JT- -See ei olnud parukas, võibolla nüüd ma juba vajaksin parukat..
ML-Tõesti..
JT- Jah
ML-Kas see oli siis selline mood
JT- Ei ma tahtsin lihtsalt..
ML-Olla blond..
JT- Ja, ma olin alati selline kuid ma kardan et blondeerimine rikkus mu juuksed ära nii et enam ma ei värvi juukseid. Parukas töötaks küll..Warhalli stiilis
ML-Ja ka David Hockney stiilis..tead sa teda
JT- Jah ikka, kuid ma ei ole nii gei
ML-Sa pole nii gei.. Tegelikult olin ma kindel et sa oled gei, nii et kui keegi mulle hiljuti ütles et sa peaksid Jimi Tenori rajalt maha võtma siis ma kohe mõtlesin et ei see on ju võimatu sest ta on gei. Ja eile õhtul siis selgus et sa pole, kuidas nii
JT- See ei ole minu idee..
ML-Kas sa arvad et see gei värk on lihtsalt mood, et kõik ei olegi nii geid kui lasevad välja paista
JT- Ma ei tea
ML-Oled sa kunagi mõelnud oma imagost, et tahad kuidagi konkreetselt mingis stiilis välja näha
JT- Ei ei, ma lihtsalt blondeerisin juukseid. Võibolla on see lihtsalt selline Ida-Euroopa välimus, Warhall ja nii edasi..
ML-Ida-Euroopa..kuid sa oled ju Soomlane, eksju. Ja sa pead seda Ida-Euroopaks
JT- Jah muidugi
ML-See on tore, ma tunnen end nüüd palju paremini kas tead. Mina olen Ida-Eurooplane ja nüüd siis sina ka Soomlasena pead end Ida-Eurooplaseks.
JT- Jah, sama ida nagu Poola, või on see veel enam idas. Ma ei mäleta..
ML-Jah, meil on vaja inimest kes teab midagi geograafiast
JT- Siiski – Poola on veidi enam läänes kui Soome. Räägime siis vanast Poolast, enne II Maailmasõda.
ML-Kuid kuidas sa oled sattunud siia, kui ma tohin küsida. Siia vanasse talusse, puude vahele, selle päikese alla siin saarel. Kusagile Eestisse
JT- Ma olen siin sest siin on kunstiresidentuur. Teen siin kunsti.
ML-Tõesti
JT- -Jah, eile õhtul tegin kunsti. Enne seda filmisime siin ja mujal Eestis oma uut filmi
ML-Mis filmi
JT- Ulmefilmi, õigemini ulmelist roadmovie´t. Mida iganes see siis ei tähenda. Üritame teha ulmet erinevates paikades, improviseerime palju
ML-Kas võib see olla midagi Tarkovski või David Lynchi stiilis..
JT- Võibolla midagi nende kahe vahel..midagi sellist jah. Meil on üks selline tegelane keda kutsutakse Mr. Normall´iks. Kahe L-ga nimes, nii et mitte liiga normaalne. Ja ta on eriline tüüp..Teeme seda filmi koos Jori Hulkkoneniga, Soome DJ-ga ning tema kohtas Mr. Normall´i Londonis, kus Normall tegi parajasti koostööd John Fox´iga. Mingit kunstiasja. Mr Normall on suur ´80 stiilis muusika austaja, peamiselt popmuusika siis, ning ta käib pidevalt üle maailma kontserditel. Niisiis John Fox ütles Jorile et siin on parasjagu kohal veel üks Soomlane kelle nimi on Mr. Normall.. Ja seal ta oli- oma alatiste värviliste silmaläätsedega, erilise soenguga ja ülikonnas. Tal on olnud selline välimus juba 1983-st aastast. Ta nägi kunagi ühte fotot muusikaajakirjas, kus olid roosa irrokeesiga punkar ja tavaline mees kõrvuti ja tavaline mees näitas keskmist näppu punkarile. Tekst foto all kõlas et ´Mr.Normal näitab punkarile, mida ta temast arvab´. Nii leidis Mr.Normall oma uue imago, ta tahtis kohe saada Mr.Normaalseks. Ja ühesõnage, tema on meie filmis näitleja, ainus meie filmi tegelane. Ja ta mängib iseennast.
ML-Ja teie Joriga lihtsalt filmite teda
JT- Jah, põhimõtteliselt ta lihtsalt kõnnib ringi.
ML-Ok, te olete peamiselt muusikud ning siis te otsustasite teeme nüüd hoopis filmi
JT- Jah, täpselt nii
ML-Kas teil oli igav või mis
JT- Ei, see kõik algas 1995 aastal, kui ma tegin filmi Sähkö. Esitasime seda koos Joriga muusikaimprovisatsioonide taustal. Mingi aja pärast tegi Jori ettepaneku et me võiks teha terve eraldi filmi, sellise spetsiaalse filmi mida kontserditel näidata. Einult elava muusika taustaks, meie seljataha projekteerimiseks. Ma mõtlesin et mis stiilis filmi, kas dokumentaali äkki jne Ja siis otsustasime ulmefilmi kasuks, see oli ainus millega me mõlemad nõusse jäime.
ML-Sest teile meeldib tulnukate teema.
JT- Jah, ja koos elektroonilise muusikaga see tundub kõik loogiline
ML-Saan aru
JT- Ja see on olnud lõbus. Tänapäevaste vahenditega on filmi tegemine üsna odav, ja meil mõlemal on kaamerad olemas, mul on veel ka spets optikat nii et..
ML-Kuid filmis ei ole muusikat ega ju
JT- Ei ole jah, see on tummfilm kuid me mängime elavat muusikat sinna juurde
ML-Nii et põhimõtteliselt on see video mida proitseerite oma audio taustale
JT- Jah, mingil määral, kuid me nimetame seda filmiks, millel on eraldiolev helitaust.
ML-Sa tegeled praktiliselt kõigega, sa alustasid muusikast ja nüüd tegeled ka videoga.
JT- Jah olen teinud palju filme, see pole esimest korda et teen filmi
ML-Ja mis film on su lemmik, pean silmas sinu enda filmidest
Oh, minu filmidest..võibolla film mille pealkiri on Urinator. Filmisime seda New Yorgis ja selles peategelane hoiab inimesi pantvangis oma pissiga. No see on peaaegu komöödia, tegime selle ühele trashfilmide festivalile
ML-Kas saite auhinna ka..
Intervjuu jätkub täismahus FUTU MUHU 2017 kataloogis
--
​
​
Karl-Kristjan Nageli ja Tiiu Rebase intervjuust Jimi Tenoriga
KN-Palun räägi oma viimasest plaadist
JT-Mis see oligi..
KN-See millel on lugu ´Wortex´
JT-Tegin neid lugusid 5 kuni 10 aastat, nii et see on päris vana kraam, seal on ka mitmeid kõige uuemaid lugusid. Tegin neid peamiselt kodus, või oma stuudios. Mängisin enamuse ise sisse, sealhulgas trummid. Tegelikult on enamus mu lugudest koostatud vanade lugude baasil. Teen neid aeglaselt ja siis mingil hetkel on neid piisaval hulgal valmis nii et saan plaadi kokku panna. Sõltub projektist muidugi.
KN-Kui rääkida sinu projektist Kabu Kabu siis kes on need muusikud kellega sa koos töötasid.
JT-Projekti alustades oli mul olemas üks laul, Moon Goddess, tahtsin juurde panna midagi Ladina rütmidest. Märkasin seda Barcelonas tehes et välja on tulud uus plaat Tony Allenilt ja ma märkasin et ta elab Pariisis ja nii ma mõtlesin et võiks temaga kokku saada ja lasta temal midagi sisse mängida. Tahtsin mingi laheda grupi kokku saada. Seejärel kohtasin Armini nimelist tüüpi Berliinis ja selgus et tema tunneb Tonyt sest ta töötab jazzi raadiokanalis, kuid Tony oli liiga hõivatud sest tema karjäär oli just hoogu sisse saamas..Kuid Armin ütles et ta teab üht Berliini bändi ja nad mängivad Fela Kutiga, et ehk võiks plaadi teha hoopis nendega.
KN-Tegid nendega mitu albumit
JT-Jah, kolm albumit
KN-Mida sa võiksid rääkida Tony Allenist
JT-Peale 2-3 KabuKabu albumit juhtis plaadifirma mind ühte oma projekti, kus noored autorid töötavad koos vanemate autoritega. Teevad stuudios koos kiirelt kahe kolme päevaga koostööprojekte. Ja mind paluti teha selles projektis midagi, mulle otsiti vaba artist kellega koos teha ja nii ma sain Tony Alleniga, kelle ma oma nimekirja panin, koostööprojekti teha.
KN-Kust on Toni Allen pärit
JT-Tony on Nigeeriast pärit
KN-Tahan küsida Mika Vainio kohta, kui palju te koostööd tegite
JT-Mitte palju, paar aastat. Tegime koos ühe plaadi. Mikal on oma tööstiil, see on üsna range ja mina võtan palju vabamalt. Kuid me tegime ühe albumi. Elasime Barcelonas samas linnajaos nii et see lihtsustas protsessi, saime kokku ja tegime veidi koostööd vahetevahel. Pärast seda kui ta Barcelonast minema kolis siis me enam ei kohtunud umbes kümme aastat või nii.
TR-Kuidas sa Eesti üldse leidsid, millal sa siin esimest korda esinesid
JT-Esimest korda käisin siin 85 aastal vist.
TR-Tõesti, juba nõuka ajal
JT-Jah, mängisime seal linna keskel, sadama lähedal, hoones mis on üleni graffitiga kaetud. Linnahallis.
KN-Sul oli võimalus esineda siin juba 85 aastal..
JT-Jah, 85 või 84
TR-Mis sündmus see oli
JT-See oli mingi Soome õhtu seal Linnahallis, seal esines tookord palju soome bände. See oli huvitav, palju erinev kui praegu
TR-Ja kuidas on lood selle UFOga , mida siin filmisite
JT-Jah see oli muusikavideo, filmisime seda 96 või 97 aastal. Sest see Futuro maja oli ainult siin kättesaadav, Soomes mitte. Soomes oli neid omalajal väga palju kuid enam mitte. Saime teada et Eestis on üks olemas, mingis bensiinijaamas. Filmisime kogu video Eestis, esiteks sest siin on palju odavam, saime rentida kraana ja tõsta see maja üles õhku. Alguses filmisime Lasnamäel, produtsendil oli seal oma korter ja see kõik oli üsna lõbus.
TR-Seekord sa filmisid siin uut osa filmile Nuntius, otsisite ka seekord erilisi kohti mööda Eestit. Mis tüüpi võttekohad teid huvitasid siin
JT-Otsisime spetsiifiliselt Tarkovskilikke kohti, leidsime vist kaks tema originaalset võttekohta. Kuid muidu sõitsime lihtsalt ringi ja meile jäi mulje et Eestis on väga palju mahajäetud hooneid. Erinevatel põhjustel ilmselt ja nagu ka palju igasugust militaararhitektuuri. See oli päris huvitav. Meie film on roadmovie, ilma igasuguse stsenaariumita, ühe näitlejaga jne. Otsisme erinevaid lahendusi sellele roadmovie stiilis ulmefilmile, valgustasime tegelast peegliga jne. Filmitegemine on üsna sürreaalne tegevus. Ja me ei aja taga mingit Hollywoodi kvooti. Meid huvitab pigem selline veidi naiivne välimus asjal. Seda eriti tänapäeval kui kõike saaks teha super erieffektide abil ja liiga perfektselt. Vähemalt minu jaoks oleks see ebahuvitav lahendus.
KN-Mind väga huvitab selline küsimus et milles on põhjus et suurepärased kauaaegsed bändid, nagu sinul või näiteks Sofa Surfers on underground. Mitte mainstream ühesõnaga, suures skaalas peaaegu tähele panematult tegutsevad. Miks on tunnustus nii väike.
JT-See on komplitseeritud teema, kui ei saa promo st kui sissetulekust ei piisa suureks promoks siis on kõik edasine ka suureks väljakutseks. Ja tänapäeval plaadid enam ei müü nii nagu varem. Nii et sellest tegevusest enam sissetulekuid eriti pole ja plaadifirmad ei tegele investeerimisega. Aga minu meelest on ok, tänapäeval saab vabalt laivis esineda ja teenida elatist. Sellised kunstnikud nagu kunagi olid, näiteks Cabaret Voltaire, või stuudios tehtav elektrooniline muusika nö stuudionohikud, said küllalt populaarseteks ka stuudios valminud plaatidega. Kuid enam see pole minu arvates võimalik, sest peab reaalselt käima esinemas et mingeid järgijaid tekiks. Ainult plaadid enam ei garanteeri midagi, neid on ka keeruline teha. Digitaalmaailmas on keeruline nullist alates teha promo, kui sul pole juba eksisteerivat nime siis kuidas sa seda reklaamid. Peab maksma iga asja eest, mida mina kunagi ei tee, see on üsna kallis kõik.
TR-Viimane küsimus, mida sa mõtled tulevikust
JT-Enda tulevikust
TR-Jah ikka
JT-Mõtlen praktiliselt, paarist järgmisest kogumikust, mis on juba tegelikult lindistatud. Üks koostöös free-style esindaja Sassega, millest saab selline deep-house album, noh house ühesõnaga. Sest Sasse on house mees. Ja nüüd veel ma tahan teha plaati mis kõlab nagu kristlik house muusika kuid on totaalselt sekulaarne ikkagi, nii et kui inimesed kuulavad siis nad tunnevad ära kristliku muusika kuid sõnu kuulama hakates märkavad et ei see on täielik ateism ja ma ootan suure huviga mis juhtuma hakkab kui inimesed seda muusikat kuulevad. Ja veel üks plaat, mille ma tegin Philphone firmaga Saksamaalt, mille tegin ka koos KabuKabu muusikutega, kuid pärast seda, ma ei tea mis edasi saab. Võibolla ma teen big-bändi, peaksingi alustama komponeerimisega. Kuid see on suur töö..
​
​