Tiie Rebase (TR) intervjuu Kaarel Kütasega (KK) 21. juunil 2017.

​

TR:Millise tööga ja ideega sa seekord Muhus esined?

KK:See on alles kujunemas. Kuna varem olin kõiksugu muude asjadega hõivatud, saan hakata alles nüüd Muhu festivali peale mõtlema. Esialgne idee oli, et teen video, mille kasutan ära performance´i käigus  ja performance´i jäädvustusest ja esialgsest videost kujuneb kokku uus teos, mida saaks vajadusel kasutada Pariisi näitusel. Teose täpsem sisu ja vorm on veel ebaselge...

TR:Oled tuntud kui füüsilis-filosoofiline ekstreemkunstnik, millist publikureaktsiooni ootad kui sead end kriitilistesse olukordadesse?

KK:Oleneb olukorrast, mingit üht ja kindlat ootust mul ei ole.

TR:Sinus on parasjagu huumorit, mida aga peatab sisemine tõsidus – vaataja tahab naerda, kuid ei saa. Kas vaataja tupikusseseadmine on sinu eesmärk?

KK:Pean vastama nagu eelmisele küsimusele, oleneb olukorrast. Vaataja tupikusseseadmine võib mõnikord eesmärk olla küll aga mitte kogu aeg ja iga teose puhul.

TR:Oled nii kunstnik kui ka sõjaväelane, kuidas need kaks eriala omavahel sobivad/seostuvad?

KK:Enne Kunstiakadeemiasse õppima asumist töötasin Piirivalves ja olin sellest ajast ühe osa kaadrikaitseväelane. Hetkel olen täiskohaga kunstnik. Viimased paar aastat olen olnud Kaitseliidus ja puutun seetõttu aeg-ajalt siiski militaarteemadega kokku. Kunstnikuks olemist see ei sega.

​

--

​

LEILA LÜKKO INTERVJUU KAAREL KÜTASEGA
14.07.2017 A.I. Kunstitalus, festivalil „FUTU MUHU 2017 - Sada aastat”

​

Leila Lükko: Performance’i alguses, kui teksti lugesid, mainisid aurujõu ja elektri teket. Need olid juba Karl Marxi perspektiivist väga olulised. Kas need kaks jõuallikat on tänapäeval sinu jaoks olulised? Milles näed nende tähtsust?
Kaarel Kütas: Väga huvitav küsimus. 
LL: Lugesid sa Marxi?
KK: Ei, ma ei ole Marxi lugenud.
LL: Mis teksti sa lugesid?
KK: See oli ajaloo õpik.
LL: See oli siis Marxist inspiratsiooni saanud tekst? 
KK: Ei. Ma arvan, et ei olnud. Sellepärast, et see on ajaloo õpik. Ma täpselt ei tea, mis aastal see välja on antud1 aga õpiku viimane peatükk on „Uuema aja leidused“. Lugesin seda, kuna tahtsin nende asjadega, mida tegin, läbida teekonna läbi ajaloo. Ajaloo-rännak on siinkohal vist siiski vale sõna. Tahtsin kuidagi märkida maailma teistmoodi olemise sel ajal, sada aastat tagasi. Õpikus kirjeldati uuema aja leidusi. Seletati mis asi on raudtee jne. Sellest kirjutati koolilastele ja ma arvan, et see ei tulenenud Marxist. Umbes nagu tänapäeval, kui meil räägitakse lastele, et nad saavad osaleda E-valimistel, kui suuremaks saavad. Need asjad on praegu meie ümber. Kuid sinu küsimusepüstitus on väga huvitav. Tõesti, ma ei osanud sellist küsimust oodata.
LL: Marx räägib Kapitali esimeses osas täpselt sama. Siin tekib kohe seos.
KK: Aga see oligi sarnane ajastu. Selline, kus elas ka Marx. Ütlesin juba, et selle raamatu täpset väljaandmise aega ma tõesti ei vaadanud või seal ei olnud näha. See sobis alguseks. Kunstiga on sageli nii, et teed ühte, kuid lood sellega teiste jaoks hoopis uued seosed, need tekivad ja arenevad kuhu iganes. Seda ei saa alati ette näha. Jah, Marxi peale ma ei mõelnud aga kui ta sealt juba leidsid, ju ta siis sobib ja seostub selle kõigega.
LL: Sinu esitlus kulges pikki ajatelge. Ühtpidi näitas see tehnoloogilist progressi aga teisalt, keskkond mille valisid on looduslik. Selles on vastandus. Mis on selle vastanduse mõte ja miks nii otsustasid?
KK: Kas mõtled kohta, kus performance toimus?
LL: Jah. Selles, mida sa tegid ja kus sa tegid, oli konflikt.
KK: Ei tea, minu arust ei olnud. Tehnoloogiline progress oli küll, algul rääkisin aurust ja lõpus kasutasin nutitelefoni, kuid performance’i teema oli siiki pigem aja ja ühiskonna muutumine. Lugesin jah, et Juri Gagarin lendas kosmosesse2, aga seda lugesid ajalehtedest tol ajal kõik. Kohavalik tulenes suuresti festivali toimumise paigast, see määras palju ette. Kui festival oleks toimunud mõnes vanas vabrikus aga sama pealkirja all ning mina oleksin nende samade raamatutega tulnud, oleks lõpptulemus teine. Siin on vana talukoht. Kuid ka sellises keskkonnas on inimene alati üldise arengu või ühiskondlike muutuste keskel olnud. Kui proovida lahti mõtesteda tegelaskuju, kellena performance´is üles astusin, võis tegu olla mõne lihtsa muhulasega, kes siit, selle aida tagant välja astus. Tal olid käes raamatud ja ajalehed, mida käsitletud ajahetked talle kätte võisid anda. Hiljem lisandus televiisor, mõned katked asjadest, mida ta võis vaadata3. Minu valikud tulenesid raamatutest, ajalehtedest ja videolõikudest, mille leidsin või milleni mu mõte kuidagi jõudis. Need hakkasid juba ise sisu mõjutama ja läbi nende toimus areng, mis päädis selle performance’iga.  Mul ei olnud kohe algul plaani seista selle seina taustal või tulla nurga tagant just selle ämbriga. Performance ei olnud kolm kuud varem pisiasjadeni valmis kavandatud. Mõtlesin, mida siin teha, tuli idee vanu raamatuid kasutada ning hakkasin neid otsima. Kuna tulin performance’i-  ja  videofestivalile  tahtsin kasutada televiisorit. Võtsin need asjad kaasa ja kuna olin paar päeva varem kohal, oli aega kõik läbi mõelda ja omavahel paika sättida.
LL:  Ämber mida kasutasid, oli väga kõnekas. Kunstiteadlane ja festivali pressiesindaja Helen Merila kirjeldas seda terminiga „ajaloo prügikast“. See ämber oli ühtpidi nagu prügi- või solgiämber, sa võtsid sealt ajaloo ja viskasid hijem jälle samasse tagasi. Kuidas sa seda kommenteerid?
KK: Ämbrile oli kirjutatud ARS. See on järjekordne seos, mille peale ma ise ei tulnud. Ma ei mõelnud, et see on ajaloo prügikast. Otsisin midagi, milles asju hoida ja millest ajalehti välja võtta, kilekott poleks sobinud. Leidsin ämbri ja see tundus õige lahendus. Siin oli varem ARS-i puhkebaas ja too kiri ei häirinud, võis vabalt olla.
LL: Küsin veel revolutsiooni kohta. Sa mainisid seda mitu korda. Mida revolutsioon sinu jaoks tähendab? 
KK: Mainisin sellepärast, et Tiiu Rebane kirjutas kuraatoritekstis revolutsioonist ja teadsin, et mul on olemas raamat4, kus on Tuglase tolleaegsed kõned ja tekstid. Hakkasin sealt otsima ja leidsin kõne, kus ta rääkis vene revolutsioonist5. See sobis, sellepärast võtsin. Tundus, et käsitletavate sündmste kronoloogias on õige seda kajastada. Vene revolutsioon toimus sada aastat tagasi. Mida revolutsioon mu enda jaoks tähendab, on küsimus, millele kohe vastata ei oskagi. Rääkida ja arutleda ju võib, aga loosungeid karjuda ei tahaks. Oleksin pidanud vastuse varem rahulikult välja mõtlema.
LL: Võtame näiteks sinu performance’i, vaatame revolutsiooni ja infokanaleid, nendevahelisi seoseid. Alguses oli raadio, siis televiisor, seejärel nutitelefon. Mis see on, kui vaadelda sellest aspektist?
KK: See on tehnoloogiline areng. Ma ei ole kindel, et revolutsioon on õige sõna, mida siinkohal kasutada. Revolutsioon on seotud inimeste, mitte asjadega. Vähemalt minu jaoks tähendab see kellegi püüdu muuta kehtivat ühiskonnakorraldust või ka mingi väiksema  inimrühma siseseid reegleid ja jõujooni. See on püüd midagi paremaks muuta. Mõnikord see õnnestub ja mõnikord mitte, kuid eesmärk on vähemalt alguses ja vähemalt osade jaoks õige ja üllas. Kuidas kõik lõpuks välja kukub, on iseküsimus. Seega suhtun ma revolutsioonidesse pigem positiivselt. Kui on vaja, tuleb neid korraldada. Kui aga teha revolutsioone ainult revolutsiooni enese pärast, ei jõua kunagi millegi üles ehitamiseni. Juhtudel, mil midagi on tõsiselt nässu läinud ja tundub, et teisiti ümberkorraldusi teha ei saa, on revolutsioonid vajalikud. 
LL: Tulles tagasi Marxi juurde, sa käsitlesid oma performance’is majanduslikke  küsimusi. Rääkisid, et töökohad tekivad ja seejärel kaovad. Mis on järjekordne Marxi kontseptsioon.  Ta kirutas, et inimesed muretsevad kui töökohad kaovad, aga tegelikult on see progressi osa. Kui töökoht kaob, peab asemele tulema uus. Seal vahel on masinad. Inimene asendatakse masinaga ja kui masin võtab töökoha ära, siis tegelikult tänu masinale tekivad omakorda uued ametikohad. Kuidas sa sellesse suhtud, mõeldes tänapäevale?
KK: Küsid ilmselt teksti kohta, kus kirjutati väljarändamisest6. Esimese vabariigi ajal, kahekümnendatel aastatel juhtus nii, et osa töökohti Eestis kadus ära ja paljud inimesed rändasid seetõttu Ameerikasse või kusagile mujale. Lugesin seda teksti, kuna siin on paralleel tänapäevaga. Ka praegu käivad paljud tööl välismaal, kuid tänapäeval on üsna lihtne edasi – tagasi pendeldada. Lihtne on kodus käia, kui selleks soov on. Neil aegadel aga olidki kaugel, reisimine oli võrreldes praegusega väga aeglane ja isegi Soomes ei saanud niisama lihtsalt tööl käia. Ülelahe sõit oli palju suurem ettevõtmine kui tänapäeval. Marxi peale ma siinkohal järjekordselt ei mõelnud. Kuid eks ta ole, ka praegu on ju nii, et pidevalt tuleb uudised muutustest ja inimese asendamisest masinatega. Räägitakse, et bussid hakkavad varsti ise sõitma ja bussijuhid jäävad tööta, vähemalt osa neist.
LL: Kas näed seda kui progressi või arvad, et see pigem ei ole progress? Mis edasi juhtub?
KK: Kindlasti on tegu tehnoloogilise arenguga, kuid sama kindlalt on igal progressil ka oma varjukülg. Seoses sellega, et me elame nagu praegu elame, ei ole meil enam oskusi, mis olid varem. Ei osata enam, tööriistaks vaid teist kivi kasutades, kivikirvest valmis teha. See ei ole lihtsalt vajalik. Mõned inimesed küll proovivad ja õpivad selliseid asju, kuid tegu on erandiga. Uued teadmised ja oskused tõrjuvad eelmised välja ning kui tulevikus kõik autod sõidavad ilma juhita, siis inimesed ei õpigi enam autot juhtima. Kas seda enam ongi vaja? Mina, siin ja praegu, ei oska seda hinnata. Inimesed kellest räägin, peavad selle ise otsustama. Aeg ja olud muutuvad ja alati ei saa öelda, et kõik mis muutub, on halb. Kui töö ära kaob, siis see on jama, kuid võib-olla tõesti, tekivad sellest mingid muud võimalused ja töökohad. Sellised protsessid on alati valulikud. Olid ka vanasti ja niipalju kui tean, räägib Marx industrealiseerimisest. Sel ajal kadus palju käsitöölisi. Paralleele tänapäevaga saab tuua palju ja valikus mida lugesin, olid need olemas. Lugesin näiteks 1922. aastal välja antud kodanikuõpetuse raamatust7 peatüki, kus kirjeldatakse toonast Eesti põhiseadust. Loed seda ja mõistad, et väga paljud asjad olid sinna õieti kirja pandud. Mõtlen siinkohal eeskätt isikuvabadusi. Seda põhiseadust on hiljem korduvalt muudetud, nii ühele kui teisele poole, kuid juba siis olid paljud asjad mida praegu õigeks peame, seal kirjas.
LL: Kui me juba majandusest rääkima hakkasime, tuleme tagasi rongide juurde. Sa mainisid raudtee ehitamist. Kuna praegu on hästi oluline teema Rail Balticu projekt, siis mida sina sellest arvad? Kuidas sa sellesse suhtud?
KK: Kuidagi kahetiselt. Esiteks ei ole ma kogu seda teemat omale väga selgeks teinud. Loen küll aeg-ajalt uudiseid, kus sellest kirjutatakse ja mõtlen kaasagi, kuid mingit otsest isikliku seisukohta pole kujunenud.  Sulle vastata püüdes arvan, et raudtee võiks teha. Iseküsimus, kas see peab olema just selline aedadega piiratud raudtee. Mulle piisaks täiesti, kui oleks olemas tavaline raudtee, millel saaks rongiga Varssavisse ja sealt siis igale poole edasi sõita.  Ma olen korra niimoodi reisinud. Kuid Varssavini pidin sõitma bussiga, sest hoolimata sellest, et  raudtee on tegelikult isegi olemas, ei sõida seal ühtegi rongi, millega oleks kohale saanud kiiremini kui kahe päevaga. Ainuke võimalus on piiride peal ronge vahetada ja ootada. Eestimaa aiaga pooleks tegemine ei ole parim lahendus. Ma olen raudtee poolt, kuid arvan, et praegune lahendus ei ole vist kõige õigem.  Kuid nagu ütlesin, ei ole ma kõike endale selgeks teinud ja ei taha ka lihtsalt lahmida. Minu meelest võiks olla raudtee, mille jaoks ei ole aeda vaja.
LL: Kas see aed oleks nagu piir?
KK: Jah, sealt ei saa loomad üle ja ka inimene ise ei saa üle raudtee käia. Kui autoga sõita, siis ehk suurt vahet polegi, teed lihtsalt ringi. Jalakäiate jaoks on see aga väga tobe. 
LL: Ma tahtsingi tegelikult piiride kohta küsida. Meil läks väga hästi, et täpselt siia jõudsime. Mis on sinu jaoks piirid, kunsti piirid? Kas kunstil on üldse piire? 
KK: Piirid on ikka olemas, aga need on inimeste jaoks erinevad. Kas me räägime mingist füüsilisest piirist või vaimsest piirist? 
LL: Mõlemast. Mida piir sinu jaoks tähendadab?
KK: Kui räägme riigipiirist, siis see on kaardil määratud joon, mis eraldab sellest kahele poole jäävad alad, nagu ka talu- või mõni muu maa-ala piir. Kui tegu on vaimse piiriga, piiritleb see tegusid ja mõtted ning tekitab vaimse ruumi, mille sees inimene vabalt liigub, kuid millest naljalt välja ei astu. Piirid on alati ees, ka siis, kui teed kunsti. Mõned näiteks ütlevad, et nad ei teeks kunagi asju, mida performance’ikunstnikud vahel teevad. Nad ei taha, sest ei ole mugav kusagil avalikult alasti ringi joosta või midagi muud ebatavalist teha. Piir on ees. Teiste jaoks on piirid kaugemal aga kui kaugele keegi minna julgeb, on väga isiklik otsus. Tsirkuseetenduse ajal võib ju paukpadrunitega õhku kõmmutada, kuid keegi võib ka püstoli võtta, teise inimese maha lasta  ja öelda, et see oli tema kunstiteos. Ma ei tea, kas nii on tehtud, aga kui vaadata kuulsaid kunstiteoseid minevikust, siis kunstnik on iseenesele kunsti nimel kätte tulistada lasknud8. Kõik mis puudutab piire, on keeruline.
LL:  Kas piirid peavad olema? Mida sa arvad?
KK: Kui laiemas plaanis rääkida, siis ühiskondlikud piirid peavad olema. Olukord, kus mingeid piire ei ole, pole lihtsalt võimalik. Punkaritel on ilus unistus anarhiast, aga see ei tööta. Kaosest tekib ikka kord ja kui vana süsteem lammutada, sünnib uus. Mingisugune kord või süsteem on alati. Kui ühiskonnas üldse mingeid piire pole, kasutatakse see olukord osade inimeste poolt väga halvasti ära. Sellepärast on vaja, et oleksid reeglid, milles on kokku lepitud ja millest üle ei astuta või mille rikkumine on karistatav. Nende reeglite üle võib ja tegelikult peabki vaidlema. Küsimused, mis on lubatud ning mis mitte ja millised reeglid on liiast, on õiged ja alati teretulnud. Kuid mingid asjad, nagu näiteks heast peast kellegi maha laskmine, peaksid siiski olema keelatud ja karistatavad. Ma ise väga kitsaid piire ei poolda. Piirid võiksid olla pigem avarad. Kuid avarate piiridega kaasneb ka see, et inimene kes on avarate piiride sees, peab olema ise vastutustundlik. Nende jaoks, kes ei ole, on kitsamaid piire vaja. Inimesed, kellel on eetika ja sisemine kompass korras, võiksid aga oma valikutes vabad olla. Mis puutub kunsti, siis ma arvan, et peaaegu kõike võib teha. Kuid ainult piirini, kus sa oma kunstiga kellegile sihilikult halba hakkad tegema. Sealt edasiminek ongi piiri ületamine, vähemalt minu jaoks. Kogemata võib muidugi kõike juhtuda, alati ju ei taju, et mingi lause või teoga kellegile haiget teed. Eksimine on inimlik, kui see pole plaanitud. Teadlik üleastumine sellest piirist võib olla õigustatud ehk ainult olukorras, kus läbi oma kunsti üritad ühis- või kogukonnas midagi paremaks muuta, mõne probleemi tõstatada, kuid selle käigus pead koha kätte näitama kellegile, kes oma tegudega on sinu aktsiooni tinginud. Lihtalt niisama midagi taolist teha ei ole õige. Siin on minu jaoks piir.

Viited ja märkused: 
1 J. Sitska „Ajaloo algõpetus. Wana-, kesk-  ja uus aeg”. Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, Tallinn 1920
2 „Noorte Hääl”, reede 14. aprill 1961. Esimene mehitatud kosmoselend oli toimunud ajalehe ilmumisest kaks päeva varem, 12. aprillil.
3 Тынис Мяги „Олимпиада-80” https://www.youtube.com/watch?v=WXtDPlPTPTA 
„Vene eriüksuse rünnak Eesti piiripunktile 1991”, Ringvaade „Eestimaa”, Eesti Video 1991  https://www.youtube.com/watch?v=jlhxd_VLVzY 
„Eesti - Läti piir muutub EL-i sisepiiriks”, Aktuaalne Kaamera 1.05.2004 https://www.youtube.com/watch?v=ZWKyF449uVU 
„Andrus Veerpalu tunnistas pressikonverentsil positiivset dopinguproovi”, Õhtuleht.ee 26.05.2011  https://www.youtube.com/watch?v=m-Qy3i2s3fE 

4 Friedebert Tuglas „Aja kaja”. Osaühisus „Noor- Eesti kirjastus”, Tartu 1919
5 „Revolutsioon ja kirjandus”. Kõne, peetud „Estonia” teatris 6. mail 1917
6 „Mõni sõna väljarändamisest”, kogumikust „Abiturient”, Tallinna linna Ühisgümnaasiumi   V. lend, Tallinn 1924
7R. Rägo „Kodanikuõpetus algkoolile”,  K. O-Ü „Rahvaülikool”, Tallinn 1922
8Chris Burden „Shoot”, 1971. Kunstnik palus sõbral end 4,5 m distntsilt tulistada. Lastud kuul läbis käsivarre.

Performance’is kasutatud, viidetes mainimata allikad: 
„Meie riik aastal 1934”, kalender-kogumik „Majasõber”, Lehemeeste kirjastus, Tallinn 1933
„Tunnistuse omanikule teadmiseks”, Kaitseväeteenistuse tunnistus (Liik nr. 46,  Sidepataljon. 2. sidekompanii reamees Jaan Jaani p. Tuuleveski) 31.03.1930
„1940. Ootused-lootued uue aasta lävel”, kalender-kogumik „Majasõber”, Lehemeeste kirjastus, Tallinn 1939
„Laulud Eesti vabastamise esimese aastapäeva aktusel, Kehtna Rahvamajas 21. okt. 1942. a.” J. Roosileht & Ko. trükikoda. 1942
H. Himmler „SS kohustusliku säästmise põhiseadusest”, kogumikust „Urituli” 2. aastakäik, 3-5 vihik, Tallinn 1944
A. Mäe „Stalinlik põllumajanduse võimsa arengu kava”, Eesti Põllumajandus nr. 3, Tallinn 1947
 „A. Juškina, Valga külmvagunite Depoo parteikomitee sekretär, sotsialistliku töö kangelane”, lõik artiklist „Läbirääkimised EKP Keskkomitee aruande ja EKP revisjonikomisjoni aruande põhjal”, „Rahva Hääl” 31.01.1976
A. Saaremägi toimetatud veerg „Sport”, lõik „Korvpall”, „Rahva Hääl” 31.01.1976
H. Mihelson „Savisaare Facebooki konto kaaperdanud Abdelrahman Ali nõuab 800 dollarit”, Postimees, 14.07.2017  https://www.postimees.ee/4178021/savisaare-facebooki-konto-kaaperdanud-abdelrahman-ali-nouab-800-dollarit