MERLE LUHAÄÄR

Experimental video - CONFESSION - eksperimentaalne video

Helen Merila videointervjuu Merle Luhaäärega, Futu Muhu 17

Where is your church? Are you ready to confess? Take a seat.

Life is like a wild safari, endless, surreal and yet so fulfilling, if you let it flow and are not caught into the widely spread stereoptypes. I remember reading Gabriel García Márquez'es One Hundred Years of Solitude, when I was a kid, and wondering how one can look at the life from such a hyper realist ... or even cynical point of view and still find it not only worth living but magical.

Intervjuu Tiiu Rebane ja Helen Merila (HM): Räägi palun oma töömeetodist, kuidas sünnivad sinu videod?

Merle Luhaäär (ML): Video jookseb kõigepealt mu peas silme eest läbi ja helid kõlavad kõrvus. See on audiovisuaalne nägemus.

HM: Oled kunstiteadlane ja kunstnik. Kuidas väljendub kunstiteadlane sinu töödes?

ML: Minu kunstiprojektides ei väljendu kuidagi kunstiteadlan, vaid ainult kunstnik.
HM:Räägi palun lähemalt festivalile pakutud videost.

ML: „Confession“ ehk „Pihtimus“ on teema, millega olen tegelenud juba paar aastat. See on seotud aususega iseenese vastu. Ei saa olla aus teiste vastu kui tõde iseeneses on leidmata. Videos tasuks jälgida kahte erinevat narratiivi – kirjateksti ja suusõnalist, mis paradoksaalselt on samal ajal paralleelsed ja kattuvad.

HM:Futu Muhu 2017 teemaks on 100 aastat. Kuidas su videoteos selle teemaga haakub?

ML:Kas sa mäletad seda mängu, mida me lastena mängisime: keegi ütles mingi sõna ja teine pidi ütlema esimese ettejuhtuva sõna, mis talle sellega seostus? Mõiste „100 aastat“ seostub minu jaoks esimesena Kolumbia kirjanik Gabriel Garcia Marquez´i romaaniga „100 aastat üksildust“. See on kohutavalt ausalt kirjutatud romaan...nii aus, et mõjub suisa julmana. „Confession“ on sama aus. 100 aastat on aeg, kuhu mahub terve inimese elu. See on igavik. Igavikus pole valehäbist tingitud poolikuid tõdesid ega ausaid valesid.

HM:Saan ma õigesti aru, et sinu töödes on muuhulgas teatav kriitikanool kaasaegse tarbimisühiskonna suhtes?

ML:Ma isegi ei ütleks, et see on kriitikanool. Pigem on tegemist tähelepanekuga, konstanteeringuga, et nii on. Meil, inimestel, on omad toimemehhanismid ja me vajame lunastust, indulgentse ei mõeldud välja niisama. Oleme needsamad, kes olime 100 aastat tagasi. Ainult meie ja meie lunastuse nimed on muutunud. Tegemist on mütoloogilise ümbernimetamisega. See, mille järel käidi kunagi Jumalaema Kirikus Pariisis, asub nüüd Selfridge´i kaubamajas Londonis.

HM:Milline roll on sinu töödes tihti kujutatud loomamotiividel?

ML:Loomad on ausad, läbi aegade. Need on inimesed väljaspool aega ja kohta...ilma logode ja seerianumbriteta.

HM:Millisena näed oma publikut?

ML:Ausa ja julgena.

HM:Kuidas on sinu töid siiani vastu võetud?

ML:Minu töid on kas vastu võetud või mitte vastu võetud.

HM:Oled kunstnikuna aktiivne ka sotsiaalmeedias. Kui oluline on tänapäeva infoküllases maailmas olla inter- ja proaktiivne? Kas virtuaalkeskkond asendab galeriiruumi?

ML:Virtuaalkeskkond on 21. sajandi aeg-ruumis primaarne. See ei asenda galeriid ja vastupidi...galerii ei asenda virtuaalset keskkonda. Galerii on miraažina mõjuv oaas. Jõgi on oma suunda vahetanud. Me elame hetkel ajas, kus miski pole miski ja kõik on kõik. Vanad dogmad on maha tõmmatud aga uute püstitamiseks pole julgust. Oma turvalisuses on see aga ohtlik hoiak, mis viib isegi absurdse hüper-absurdsuseni.

HM:Kaitsesid hiljuti EKAs magistrikraadi. Kuidas läks ja mis su uurimisteemaks täpsemalt oli?

ML: Ma kaitsesin Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonnas magistrikraadi kunstiteaduses ja visuaalkultuuris kunstifilosoofilise tööga „Kunstiteos kui koodiloome“. See on abstraheeriv kunsti kui fenomeni käsitlus, mis tugineb Umberto Eco, Theodor Adorno, Roland Barthes´i ja Jüri Lotmani teooriatele kunstipublikust kui aktiivsest entiteedist ja pakub välja värske lähenemise kunsti kui fenomeni mõistmiseks.

---

Helen Merila videointervjuust Merle Luhaäärega

Merle Luhaäär: Video nimi on „Confessions“ ehk siis „Pihtimus“. Tegelenud olen ma selle pihtimuse teemaga juba umbes 2-3 aastat ja algas see kõik sellest, et mul tekkis võrdlus kirikute ja katedraalide ja pühakodade ning kaubanduskeskuste ja brändipoodide ja firmade vahel. Teksabrändid hakkasid mulle ühel hetkel tunduma indulgentsidena ehk lunastuskirjadena, millega ennast pattudest vabaks osta. Ja selles videos jooksevadki paralleelselt kaks liini, üks on hästi personaalne ja teine on selline üldine ja need kaks liini on smaal ajal paralleelsed ja samal ajal kattuvad. Kui kuulata heli ja lugeda smaal ajal subtiitreid, siis nad on üsna vastuolulised aga ma usun, et siin tekivad igaühel omad seosed ja isiklikud momendid sellega.

Helen Merila: Aga, Merle, milline sinu kirik on?

Merle Luhaäär: Minu kirik.. Ma olen nii tänapäeva inimene, et kindlasti minu kirik on sama, mis teistelgi 21. sajandi inimestel aga ma tunnen ikkagi lähedust ka vana kirikuga, kuigi ma pole isiklikult usklik ja ei kuulu ühessegi usuliikumisse ega kirikukogukonda. Mul on kodu lähedal Nevski katedraal ja seal on üks ikoon, millega ma käin aeg ajalt jutlemas.

Helen Merila: Kasutad oma töödes - nii videotes kui ka staatilises kujutavas kunstis - palju digitaalseid vahendeid. Kuidas suhtud suurde digipöördesse? Saan aru, et sind mõjutab see vist positiivselt?

Merle Luhaäär: Kõik suured asjad on kindlasti peale selle, et toovad kaasa palju võimalusi, on ka kindlasti ohtlikud. Mida rohkem asjad arenevad, seda suuremaks lähevad ka kindlasti ohud võimaluste kõrval. Antud juhul ma arvan, et see on väga positiivne pööre ja annab ikkagi meeletu võimaluse jõudmaks kõikide inimesteni ja ühendada inimesi ja teha üldistusi. Mina isiklikult segan palju oma meediume – ma maalin, teen graafikat, videot ja mulle meeldib taaskasutus. Võtan tihti oma vanad tööd ja liidan nad kuskile kollaaži ja videosse ning neist saavad rakukesed uuest tööst.

Helen Merila: Sinu töö nimi on „Confession“. Kas see on sinu lugu?

Merle Luhaäär: Jaa, ikka on. Kõik kunstnike lood on nende lood ja peale selle on need ka veel paljude teiste inimeste üldised lood ja inimestel on võimalik smaastuda ning leida end nendes töödes. Minu töös olevatest kahest liinist on üks väga isiklik lugu, mis jookseb subtiitritena all. Audio on üldisem konsumerismi ja tõe ja asendusega seotud filosoofiline mõtisklus, et kas on võimalik asendada ühte asja teisega, ehk siis üht armastust teisega. See on selle video üks suuremaid küsimusi.

Helen Merila: Kas on?

Merle Luhaäär: Mina isiklikult arvan, et see ei anna sama tulemust aga paljud inimesed asendavad seda 21. sajandil.

Helen Merila: Sa ütled, et sa üldistad, kuid ei tee otseselt kriitikat. Kuid tulles tagasi 100 aasta teema juurde, siis kui sa saaksid midagi muuta viimase 100 möödunud aasta juures? Mis oleks võinud sinu arvates muuta maailma tesies suunas?

Merle Luhaäär: Ma arvan, et asi liigub õiges suunas. See on õiglane, et kõik saame ise valida oma kiriku, et me pole nii öelda sunnismaised. Eks me teemegi kõik ise oma valikud nii head või halvad kui need ka pole.

Helen Merila: Räägi palun oma magistritööst, millest see räägib?

Merle Luhaäär: Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et praegu on kunstimaailm niivõrd laiali valgunud, et miski ei ole miski ja kõik on kõik, siis leian, et selline definitsioonidest ja piiridest loobumine on positiivne,et uusi piire maha panna aga kui seda uute piiride mahapanemist lükatakse pidevalt edasi ja seda ei toimu, siis on tulemuseks üks suur segadus. Minu meelest on kaasaegse kunstimaailma tunnuseks segadus ja piiritlematus ja on võimatu öelda, et msiki, mida kunstnik kunstina esitleb ei ole kunst aga tihtipeale mina kui auditoorium tunnetan ,et tegemist ei ole kunstiga ja kui ma hakkan pead murdma selle üle, et misk ei ole kunstiga tegemist ,siis see on selline intuitiivne tunnetus. Hakkasin mõtlema, kas oleks kuidagio võimalik kindlaks teha mingisugunegi õhkõrn fakultatiivne piirjoon, et mis juhul välja pakutud teos või projekt või idee on kunst ja mil juhul ta on karikatuur, käsitöö, koomiks või ükskõik milline teine olemus. Jõudisn selleni, et kunst peaks tekitama vaatajas sellise loomemomendi. Kui seda ei teki, siis on suur punane küsimärk. Mina kui publik olen kunstiteose ees, ja loen seda üheselt, siis tegemist on mingi väga ühese sõnumiga, milles mul puudub võimalus kaasa rääkida. Juhul kui seda ei ole ja ma hakkan ikkagi analüüsima, mida ma näen ja tunnen ja jõuan mingi uue lahenduseni, siis sel juhul on kahtlemata olnud tegemist kunstiteosega. Ja toetusin oma otsingul palju Umberto Ecole ja tema koodiloome teooriale ning Theodor Adornole, kes võrdles omal ajal raadiot kui monoloogi ja kunst kui selline võrdus dialoogi vormiga. Tõin ka sisse Roland Barthes´i, kellel on ka avatud ja suletud tekstidest jutt. Nii et kunstiteos on kahtlemata avatud tekst, mis tähendab seda, et nii sina kui mina kui publik saame seda ise edasi mõelda, luua, analüüsides olemasolevat, liites kunstniku koodiga iseenda koodi ja saades tulemuseks täiesti uue originaalse koodi.

Helen Merila: Kas sa arvad, et koomiksit, karikatuuri või käsitööd ei anna mitmeti lugeda või leida sealt sügavamaid tähendusi?

Merle Luhaäär: Ei arva. Arvan, et tänapäeval žanri välise kuju järgi otsustada, mis puhul on tegemist kunstiga, on võimatu. Näietks paljud reklaamid omavad kunstilise teksti struktuuri. Nad on nii loomingulised, et nad kindlasti on kunstilised tekstid pelae selle, et nad on reklaamtekstid. Seda juhul kui reklaam ei ole ühetähenduslik. Vaatasin Nike´i „Just do it“ reklaami ja mul ei tekkinud otsest tahtmist minna spordijalatseid ostma ega ka dressi, vaid hoopis mõtlesin isiklikele momentidele oma elus, et oleksin pidanud selle või teise asja pikemalt mõtlemata lihtsalt ära tegema.

Helen Merila: Aitäh, Merle!

EKL MUHU A.I. KUNSTITALU

EAA MUHU ART RESIDENCY