Alexander Morozovi tööd uurivad sidet nähtamatu kujutise ja vormi, teksti ja kujundi vahel. Mälu  ning teadvuse pimepunkte vaadeldes tegeleb A.Morozovi looming personaalsete ruumidega, mis on sotsiaalsete ning psühholoogiliste kokkuvarisemiste või muundumiste territooriumid.

​

Exploring the boundaries between the invisible image and form, text and image, dark areas of memory and consciousness, Alexander Morozov creates paradoxical personal spaces where he emphasizes the areas of social and psychological crash and transformation.

​

Tiiu Rebase (TR) ja Helen Merila (HM) intervjuu Alexander Morozoviga (AM) 26. juunil 2017.a Futu Muhu 2017 festivalil. 

TR:Kas sul on tänaseks päevaks tekkinud kindlaid ideid mida festivalil esitada, või vaatled enne pigem koha vaimu  Muhus?
AM:Jätkan saarel oma joonistuste seeriaga Birds Flight Records (Lindude lennu salvesused). See on performatiivset laadi joonistamine, kus minust saab meedium. Minu arvates tuleb koha ja selle iseloom välja joonte mustritest. 
TR:Räägi oma töömeetoditest, töötad erinevates tehnikates.
AM:Minu töid ühendab protsessile keskendumine ja püüd näha mittemateriaalseid jõude füüsilise mateeria taga. Inimolendid on tihtipeale oma tegudes vägivaldsed. Kui aga lasta end vabaks, siis keskkond pakub ise parimaid lahendusi. Vene keeles seostub „tühjus“ (pustota) väljendiga „sisse laskma“ (vpuskat).  
HM:Milline on sinu kunsti filosoofia?
AM:Mind huvitavad paradoksaalsed ruumid ja mitte-inimese (non human) kogemused. Näiteks valmisolek võtta vastu teksti, mille väljendid võivad jääda väljapoole inimese arusaamist. 
HM:Kuidas seostud oma töös ajalooga? Eriti viimase saja aastaga, mis on ka festivali peateemaks?
AM:Ajalugu kirjutatakse poliitikute poolt pidevalt ümber. Meil on võimalik olla teadlik oma isiklikust minevikust, isiklikust ajaloost. Sellesse ma usun. Valin joonisamiseks tihti keerulisi asukohti, näiteks nõukogude sõjaväebaasid – need on valulised kohad meie kollektiivse mälu jaoks. Sellistesse kohtadesse reisimine on nagu kollektiivne psühhoanalüüs. 

​

--

​

Tiiu Rebase (TR) intervjuu Alexander Morozoviga (AM) 27. juulil 2017.a

Kunstniku resideerumisaja lõpus.

​

TR:Esitle ennast palun

AM:Ahah, no minu nimi on Alexander Morozov, kunstnik. Teen erinevaid töid, peamiselt on need joonistused, installatsioonid, graafika. Ja muidugi maal. Vot. No mida veel võiks öelda.. olulised asjad kunstis on minu jaoks näiteks oma intonatsiooni ja hääle leidmine kunstis. Vot, ja kõik tööd mida ma teen on seotud selle proovida rääkida mingis omas keeles, leida see oma keel. Vot. Seda kõike just kunsti plaanis.

TR:Nägin et töötad loodusega, märkasin et su pildid näevad välja nagu kaartide joonised.

AM:Jah, no need ongi kaardid, joonistused seeriast ´Lindude lendude registreerimine´. See on peamine projekt millega ma siin ka töötasin. Need on muidugi kaardid kuid mitte geograafilises mõttes vaid tegemist on kognitiivsete kaartidega. Need on eelkõige teadvuse kaardid. Tegemist on oma kogemuse põhjal läbiviidava katsega mõista kuidas inimene üldse reaalsust tajub ja teadvustab. Nii on see ühest küljest. Teisest küljest võib selle töö juures olla tegemist abstraktsiooniga kuid sellisega, mida ei saa seletada abtraktsiooni mõistetega ja olemasoleva keele piires. Tööd on oma sisult iseenesest dokumentaalsed. Mina ei mõtle midagi välja ega lisa juurde, olen võimalikult objektiivne ja lihtsalt proovin analüüsida ning leida teatud visuaalsed jõujooned vaadeldavas keskkonnas ning need välja tuua. See on väga oluline moment kuna see, mis mind huvitab on püüe ja katse leida üles meie elu mittemateriaalsed aspektid. Mittemateriaalsed aspektid meie eksistentsis ning väljendada neid teatud kujundi või märgina.

TR:Kunstikriitik Leila Lükko märkas sarnasust sinu töödel kujutatu ja tuule liikumise vahel. See on samuti nähtamatult eksisteeriv substants..

AM:Jah noh tuul, loodus, stiihia need kõik võivad olla nimetatud kuid see pole kõige olulisem selles töös minu enda hinnangul. Mul oli kunagi selline projekt mis tegeles mere hoovustega, see on ka sarnane põhimõttelt. Kasutasin töös pudeleid, kuhu tavaliselt merehädalised jätavad sisse kirja. Samal ajal olid mul endal samal ajal mingid sellised elusituatsioonid et ma mõtlesin et see oleks hea meetod kuidas neid erinevaid olukordi lahendada. Et saata laiali selliseid erinevaid sõnumeid pudelites. Vot, ja see oli siis nagu selline projekt, mis just arvestas hoovuste suundadega. Uurisin eelnevalt kaarte, oletasin kuhu need pudelid välja jõuavad kuid paraku nad ikka veel ujuvad kusagil määramatuses, keegi pole neid esialgu välja püüdnud ega vastust saatnud..

TR:Tahakski küsida, kas sinu töödes mängib aeg olulist rolli

AM:Joonistuste puhul on aeg väga oluline. Üldse aeg on oluline neis formaatides milles ma töötan. Mingi selline kinematograafilisus  on mu töödes, toimuva salvestamine. Põhimõtteliselt on temporaalsus midagi sellist mis on seotud tsüklitega, situatsioonide kordumisega, alati on selles olemas situatsiooni või süzee loogika. Loo arenguloogika. Ning see praegne projekt – ´Lindude lennu registreerimine´- on sisuliselt ka  film. Joonistused on nagu kaadrid, lahtikadreeritud storyboard, mida filmidele eelvisandina tehakse. Vot ja need joonistused on oma olemuselt mingi selline karkass, minu enda jaoks on need joonistused isegi rohkem skulptuurid.. Vaatamata siis sellele et need on ikka joonistused, jooned paberil, siis neis on ikkagi väga oluline just see ajafaktor ja igale joonistusele ma ka märgin täpse vaatlusaja. Püüan jõuda ja märkida ära ka iga lennu kellaaja eraldi. Seda tehes ma seon reaalse, tegelikkuses toimuva, momendi ajaga nii et joonistuste kogumik kujutab endast lisaks ka tööd ajast endast. Väljendasin end väga keeruliselt nüüd, rääkisin ühest meetodi erinevatest aspektidest..

TR:Tekib järgmine küsimus-ühest küljest on tegemist nagu statistikaga, kas see võib viidata sellele et sa ootad mingit täiesti uut lahendust, mis sellise infokogumise baasil saab ilmneda.

AM:Tegelikult ei, ma ei mõtle nii. Lihtsalt siin on tegemist kontsentratiooni momendiga ja antud töös on peamine oluline rõhk oleviku momendil- present inglise keeles. Kohalolu on oluline. See on see mis mind kui kunstnikku liigutab kõige rohkem, sellest ma juttu ka alustasin sest mulle tundub et tänapäeva kõige olulisem moment või küsimus on kunstniku eksistentsist maailmas. Kuivõrd inimene üldse on kohal selles reaalsuses nagu see on. Sest ühestküljest on olemas digitaalmeediumid, mis jätavad inimese täielikult vabaks individuaalsusest, reaalsest kohalolust ning kehalisusest ja selles projektis siin ma allutan end teisele meediumile et kinnipüüda mingi tõeline reaalsusmoment. Joonistades ei tea ma kunagi ette mis juhtub, sest on võimatu ennustada ning see on olemuselt eksperiment..

TR:Juhtus nii et sa tegid siin kohapeal ka teisi töid, mõtlen suurt installatsiooni ja filmivõtteid. Räägi palun nendest töödest ka.

AM:Jah, selge on see et me tuleme tööpaika ühtede ootustega ja tulemuseks on see et kõik läheb hoopis teisiti. See on täiesti loomulik protsess sest alati tekivad mingid erinevad impulsid ja vajadus reageerida kohale kuhu oled sattunud. Ning kui ma nägin neid konstruktsioone sadamas, nägin sellist post-sovjetlikku momenti  mis on siin jäljena säilinud jah siis tekkis selline nägemus tööst kaldal. Vikati kujund, mida kasutasin on mul ka varem kasutuses olnud ning vaatasin et see sobib siia samuti. Nägin vaimusilmas seda vikatit ka siinses maastikus. Ja tegin ära sest mulle tundub et see sobitub väga hästi siinsesse kohalikku spetsiifikasse, maastikku üldiselt. Koha vaimu, ütleks nii. Tekkis selline tulemärk kaile, kus varem laaditi laevu. Selline piibellik kujund ja lugu—tulemärk, vesi, meri. Seetõttu tekkis mul soov see töö ära teha. Aga film, no vaatame mis välja tuleb..peab veel monteerima, materjalid kõik üle vaatama. Äkki ei tule filmi, aga võibolla ka õnnestub, praegu ma veel lihtsalt ei kujuta ette kuidas seda kõike kokku võtta. Kuid see on ka väga huvitav, sest see on alati nii et protsessi käigus tekib materjal. Alati ei ole oluline jõuda mingi konkreetse tulemuseni, üldse mulle tundub et mida rohkem sa soovid tulemust seda väiksem on tõenäosus seda saavutada. Tavaliselt läheb see just nii..

TR:Küsin veel vikati kohta. Kuidas sinu varasemad vikatid erinevad sellest mille sa teostasid siin Muhus. Kas on mingi põhimõtteline erinevus.

AM:Varem ma töötasin rohkem neooniga, sellise valguse mahuga. Neoonlambid meediumina on nö kuiv meedium, ja väga külm ning väga tihedalt seotud tsivilisatsiooniga – linnaga, reklaamiga, kontseptuaalsete märkidega jne.  Ehk siis see on väga informatiivne meedium, mistõttu selles tehnikas teostatakse sageli reklaame, silte, märke. Aga siin kohapeal mängisid sellised faktorid et kasutasime puitu, elavat tuld ehk siis rakendasime stiihilisi materjale. Välja tuli keskkonnakunst, installatsioon mis arvestas tuule, mere.. ka heli tekkega. Siin on väga oluline asjaolu see kuidas keskkond teost vormis, kuidas loodus otseselt mõjutas selle kujundi statementi või lausungit. Töös on minu enda jaoks lisamoment, mis võib küll kõlada paatoslikult, kuid selleks on minu soov saavutada võit üldise surmatungi üle.