Teosed Last-Studio videosarjadest - War and nothing but the war, Lihakommid, Meedia Entroopia, Lumpen Intelligents ja Stiihia Femina

​

Karl-Kristjan Nagel jõuab oma parimates töödes välja autentsete kirjeldusteni surmast, süüst ja sõjast, tehes seda kõik poliitiliselt angazeeritud kunstniku negatiivsetest tähendustest küllastatud märgi all.

--

All that the world`s current global political and military grip is proving and confirming is that there is no, and have never been, any spiritual evolution and never even existed any hope for it..

Videos from series- Meat Candy, Media Enthrophy, Lumpen Intelligence, Stihia Femina

​

Futu Muhu pressiesindaja Helen Merila intervjuu Karl-Kristjan Nageliga

 

Helen

Sind korduvalt tituleeritud sotsiaalpoliitiliselt teravaks kunstnikuks või siis ka mõttekunstnikuks nagu oled end ise nimetanud. Kuidas on kujunenud sinu tee kunstnikuna?

 

Karl-Kristjan

Võibolla olengi olnud korduvalt terav, tahaks küll kahelda selles sest mingit loogilist või nö. positiivset edulugu sellest tekkinud pole, kuid arvatavasti pole see olnud ka mu algne eesmärk. Viimase kümne aasta globaalsed arengud on näidanud, et taastekkinud ida-lääne vastasseis ja ühiskondlik polaarsus on ühendanud ka kõigi osapoolte parima poliitilis-kultuurilise opositsiooni.

Enamus muidugi ei mõista seda ja peab konservatiivsemat sotsiaalkriitikat ekslikult äärmuslikuks, saades oma ideoloogilise baasi ja juhised peavoolumeediast, samas nägemata et igasugune aktiivsem protestimeelsus juba ammu manifesteerib ennast ja on ekstremiseerunud. Isegi asotsiaalidel mõnes varjatud kohas ( nt. Twin Peaks'i uues teleseerias ) või riigis võib olla oma isiklik massiliikumine ja juba teostatud ( edukalt läbiviidud ) revolutsioon.

Ma ei mäleta, et oleksin ennast nimetanud mõttekunstnikuks, samas on mõtlemine olnud mulle väga lähedane ja saatnud isiklikul kunstnikuteel. Olen kujunenud maalikunstnikest vanaisa ja isa õpetuste jälgedes, kasvanud üles keerulise lapsepõlve tingimustes, tagasihoidlikes majanduslikes oludes. Mida kõike püüan omaltpoolt endiselt, nii vaimselt kui materiaalselt nüüd ja edaspidi lahendada. Maalikunst oma üldmõjult on siiski suures osas visuaalne pilt, seetõttu tegelengi viimasel ajal oma isikliku hinge kokkupanekuga, et taastada mingi terviklikum side.

Olen teinud maaliseeriaid autsaideri staatusesse langenud või unustatud konfliktidest ja filmidest. Kindlasti on paljude tööde taga ka personaalsem seos ja üheks lähituleviku suunaks võikski olla selle seose vahetum edastus.

Teha nö. rohkem oma loomingut, teadlikult eraldudes igasugustest ühiskondlikest kohustustest ja valikutest vasak-parem, vaene-rikas skaalal. Lisaks see teema, et antud globaalne valdkond on minujaoks läbitud - ta toimub ka iseseisvalt ilma minupoolse püsiva tähelepanuta. Niikuinii, aja möödudes, varsti, on näha, et kõik süvenevad rohkem iseendasse, eriti need kes mingil põjusel pole seda saanud varem praktiseerida.

 

Helen

Kas on võimalik, et üleüldine tendents iseendasse süvenemise suunal on tingitud ka digitaliseerumise läbi muutunud maailmast? Tänases maailmas näivad pea kõik traditsioonilised piirid kaduvat, neid seavad nüüd ju pigem sotsiaalne kuuluvustunne pilveriikides.

 

Karl-Kristjan

Ma ei tea, mida kujutab endast digitaliseerumine... Seda, et inimtunnetus taandub algoritmidele ja muudele tehniliselt konstrueeritud võrranditele?  

Võibolla on see eemaldumine varasemast reaalsusest, mingist vaimsest tasakaalust ja see äärmuslik kaasaja polariseerumine on ka 0-1 signaalide, must-valge maailmapildi jaotuse tagajärg. Iseendasse süvenemine eelkõige võiks tähendada midagi eksistentsiaalset ja universaalset, võimalust kinkida endale lisa mõtlemisaega. Paljulugenud kuid sisulise huvi ning mõtte kaotanud inimene võib öelda, et neile eksistentsiteemadele pole midagi enam lisada. Paljud lasevad end lihtsalt kanda kogu sellel piirideta sotsiaalsusel ja kultuuril - kõigel sellel mis liigub sisuliste vastuoludeta pideva muutuse ja kõige aktsepteerimise ning jaatamise märgi all. Võib vastata tõele, et paljud enam ei jõuagi kunagi mingi suurema ühiskondliku või subjektiivse eituseni. Tänapäeva heaoluühiskonna eeliseid järgivad indiviidid puht alateadlikult väldivad konflikte, ei teadvusta sellest tingitud kaugemaleulatuvaid psühholoogilisi ohte ja elavad oma kuuluvustunde ja sellega kaasnevad nõudmised, pretensioonid ühiskonnale välja mingis teises x-astme vormis.

Mängivad näiteks arvutimänge kuni totaalse resigneerumiseni, kuid arvatavasti ka sellel on oma kaugeleulatuv isiklik pedagoogiline mõju. Samas kaotatud ajaga meelelahutusele, mille hulka kuulub lisaks sotsiaalmeediale kindlasti ka suur osa kunstist, käib see suurem maailm ( reaalsem ja veel küünilisem ) ning seda organiseerivad huvijõud, inimesed ja struktuurid meist kindlasti varem või hiljem üle pea. Inimesed on erinevad, nende elukeskkond, huvid, analüüsivõime ja valulävi. Hoolimata kõigist tehnilistest arengutest ja nn. turvatud heaolust on ta endiselt kergestimõjutatav emotsionaalne olend. Kuivõrd veel rohkem masinlikuks ja sõnakuulelikuks on võimalik muutuda, juhul kui su maailmapilt võibolla totaalselt erineb mingitest ebaadekvaatsetest programmeeriatest. Iseendasse süüvimisel sellel raskel analüütilisel arenguteel on oma õigustus. Võime tunnetada tõesti mingit tähenduste devalveerumist, siis kui kõike sealhulgas inimeste ja iseenda elusid on võimalik nonstop pildiliselt salvestada või kustutada.

Kõik need tajud virtuaalreaalsuse kui reaalse koopia ning aseaine suhtes on sedavõrd vabamad kuivõrd me ise pole end selle kõrvaltvaadates eluvõõra ja lähikontaktis olles kindlasti väga funktsionaalse maailmaga praktiliselt sidunud. Meie, 90-ndate generatsioon on siiski peamiselt üleminekuaja mõistega seotud, see tähendab siis permanentselt vist kõike, nii tehnilisi kui riikidevahelisi digi- ja geopoliitika võidukäike. Omades lähedast kogemust minevikust, omame võibolla rohkem informatsiooni inimeksistentsi ja ühiskonnakorralduste kohta ning oleme rohkem immuunsed ükskõik siis millistele uutele militaartööstuse poolt väljatöötatud - etteantud valikuvõimalustele.

 

 

Helen

Kuidas vastasid sinu Futu Muhu festivalile esitatud tööd kuraatori küsimusele viimase 100 aasta kohta ajaloos?

 

Karl-Kristjan Nagel

Kuraatori poolt valitud 4 videot pärinevad minu 2001 a. alustatud videoseeriatest mis vahendavad religioosselt fundamentaalset ning vaimselt äärmuslikku ülevõtmist ja rõhumist kohalikus keele- ja kultuuriruumis. On selle taevalähedase valgustusliku  kaose vahendajaks siis omakultuuri- või võõrkultuuri kandjad ning misjonärid, vahet tegelikult pole. Pigem räägib universaalsest rahamaailma diktaadist inimhingede ja ajude üle,  levinud  tsivilisatsiooni probleem  mis ei  aegu  vist  kunagi.  Kindlasti  mitte  esimese  100  aastaga  ühele  usinale  väikerahvale,  võib-olla..  Videote helitaust pärineb meie raadiokanalitest - sealt omavoliliselt  lindistatud  usu-, vestlus ja uudissaadete  lõikudest.  Kõik,  arvan  töötab  ka  praegu,  16  a.  hiljem. Ja kultuurilist  revolutsiooni

on  endiselt  vaja,  sellist  pidevat  igapäevast  "Ärgake!"  stiilis kunstniku  enesetunnistust.  Vastasel  korral  kogu  see  sfäär   sulgub  ja  ebaõnnestub  isiklikus  kunstniku  plaanis,  kellegi  teise  ja  kolmanda  osapoole  huvide  nimel.  Sest  kõik  muud  omakasupüüdlikud  ja  ignorantsed  vaated  vaid  tuhmistavad  mõistust  ja  tähelepanu.