Jana Zatvarnicka, Slovakkia

​

Tiiu Rebase intervjuu kunstniku ja residendi Jana Zatvarnickaga, juuli 2017

 ​

TR-Palun tutvusta end, kust sa pärit oled ja mida sa siin teed

JZ-Tere, olen Slovakkiast, olen 29 aastane ja õpin Düsseldorfi Kunstiakadeemias maali. Enne seda õppisin Slovakkias, samuti maalierialal kuid süvenesin oma töödes aina enam enam kaasaegse ideekunsti põhimõtetesse ning otsustasin õppida juurde kontseptuaalse kunsti traditsioonist riigis, mille kunstnikke ma väga austan. Nii elangi nüüd Düsseldorfis ja õpin maali.

TR-Milline on maali olukord tänapäeval. See on klassikaline kunstivorm, kas seda on tänapäeval kerge või raske viljeleda.

JZ-Ma arvan et jah raske, samaaegselt eksisteerib väga palju teisi trende, teisi publikule ning kuraatoritele palju kergemini mõistetavaid tendentse. Leian et maalikunst on väga suur väljakutse nii vormiliselt kui sisuliselt ja ka minu enda kui maalija jaoks on see meedium väga keeruline küsimus.

TR-Kas maalikunstiga tegelemist saab pidada vastuseisuks üldisele digitaliseerumisele.

JZ-Jah olen nõus, see on samuti võimalus individuaalseks eneseväljenduseks. Ning see on väga otsene ning sellises otsekoheses individuaalsuses on klassikaline kunst vastand digitaalsele maailmale.

TR-Kuidas sa ühendad oma teised huvid ja tegevused isikliku kunstnikutegevusega. Tean et tegeled idamaiste võitluskunstidega, kas see aitab sind kui kunstnikku, kas sa leiad sealt mingeid erilisi meetodeid oma kunstiteoste tegemiseks.

JZ-Minu jaoks on see väga oluline teema, see puudutab minu tööde sisulist aspekti. Oma keha kontrollimisoskus, mis võitluskunstiga kaasneb, on maalis oluline kuivõrd ka maalimine on väga füüsiline tegevus. Samuti on oluline siin et armastan maalida üsna performatiivses stiilis. Kehakontrolli juurde õppides täiustub tasakaal keha ja mõtlemise vahel. Samuti tasakaalustub emotsionaalne külg, eelkõige lähenemisel maalile.

TR-Oled nüüdseks mõnda aegatöötanud siin residentuuris, kus otsesed füüsilised töötingimused erinevad normaalsetest stuudiotingimustest väga palju. Millised on sinu muljed seda tüüpi töötingimustest ja keskkonnast. Kas oled sa saanud rahuldavaid tulemusi või pigem keskendusid rohkem erilisele tööprotsessile.

JZ-Mul oli siin hea võimalus töötada üksi, eraldi stuudios, mis oli minu arvates väga kena ning mul oli seda väga vaja. Kogu siinne keskkond inspireeris mind tugevalt, nii et tegin ka teisi töid, mitte ainult maale. Oli hea ja üsna tasakaalukas protsess. Sain kena kogemuse ja aega et ideid arendada.. Jätkan siin alanud mõtetega ka edaspidi.

TR-Tean et oled elanud erinevates maailma paikades. Sõidad siit edasi Mehhikosse. Palun sinu kommetaari küsimusele, miks on kunstnikule oluline selline maailmas ringirändamine.

JZ-Saan väljendada ainult oma isiklikku arvamust kuid mulle on see oluline eelkõige seetõtu et vajan nö otsest puudutust või otsest elamust asjade ja kohtadega. Ainult kohal olles on võimalik tunda neid erilisi vaibe ja energiat, saada kätte see tegelik tunnetus mida on võimalik panna kunstiteosesse. See on mulle väga väga oluline. On inimesi kes armastavad jääda oma stuudiosse ja maalida vaid seal kuid mina isiklikult ei saa ilma isikliku kogemuseta. Igaüks ise teab mida ta vajab oma tööks, ja mina vajan otsekontakti.

TR-Küsin vahele ühe praktilise küsimuse-kas kaasaegsel inimesel on raske kohaneda siinsete väga lihtsate eluoludega.

JZ-Minu jaoks oli kõik lahe, mulle väga meeldis. Teiste kohta ei oska öelda, kuid mulle meeldis. 

TR-Aitähh. Räägi palun oma tehtud töödest lähemalt.

JZ-See mida ma soovisin saavutada oli ühendada ekspressiivne maal tegevuskunstiga ja mingite performatiivsete lähenemistega. Minu Eestisse tuleku esimene põhjus on selles et ma väga armastan Eesti performansikunsti ja hindan siinset suhtumist performansi. See oli esimene asi, mis mulle kunagi muljet avaldas. See kuidas inimesed siin performanssi teevad, arvan et see on siin väga kõrgel tasemel ja ma alati naudin siinseid etendusi. Sain sellest suurt inspiratsiooni et teha oma performansse. Samuti mõeldes sellele mida ma omaltpoolt saaksin siia tuua siis jõudsin järeldusele et hea oleks proovida ekspressiivse maalistiili ja performansi ühendamist. Mida ma aga siin sisuliselt otsisin oli liikumine, ideed liikumisest meis endis ja meie ümber. Ning selle väheekspluateeritud teema käsitlemine otseses tööprotsessis.

TR-Kas oli viga et me ei asunud sind filmima siis kui sa stuudios töötasid. Sest ilmselt me oleme nüüd jäänud ilma sellisest kujundist ja protsessinägemusest mida sa lood maalides.

JZ-Ma ei tea, ma tegelikult veel ei tunne end väga mugavalt avalikkuses töötades. Töötan esialgu veel omaette, ma ei armasta eriti kui keegi vaatab. Näiteks Saksamaal me jagame stuudiot mitme kunstnikuga, sageli 9-10 inimest töötavad ühes ruumis. Nii et siin ma tundsin end üksi stuudios nagu paradiisis oma suure lõuendi ees. 

TR-Tean et sul on tulemas isiknäitus. Kas mõni siin tehtud töö läheb ka sinna.

JZ-Jah kindla peale, räägin avamisel kindlasti ka mõjutustest ja kogemustest, mida olen saanud siin ja mujal maailmas.

TR-Festivalil oli su väljapanek siin väljas,  üsna ekstreemsetes tingimustes, märkasin et tööde stiil jaguneb abstraktse ja realistliku vahel koos sujuvate üleminekutega kaheks. Kas see oli algne plaan või said sa siin kohapeal mingeid realismi impulsse.

JZ-Jah see oli juba algselt plaanitud nii. Olen varem palju miksinud erinevaid stiile omavahel, ühel maalil korraga.

TR-Räägi palun ka videost mille Futu Muhule esitasid. Tegid selle siin saarel, tegemist on võitlusstseeniga, räägi millega sa võitled

JZ-Kiviga võitlen..

TR-Kuidas sa filmi tegid, kust tuli see idee – kiviga võidelda

JZ-Idee tuli mu varasematest pendliteemalistest töödest. Pendel on minu jaoks väga kaasahaarav objekt, kujund millel on minu jaoks tugev hüpnootiline effekt, eriti kui neid pikemat aega jälgida. Olen teinud mitmeid installatsioone ning siin Muhus tekkis soov seda ideed veelkord teostada. Eriti kui nägin ümbruskonda, mis peaaegu nõudis et seda tööd uuesti teeksin. Nii ma otsustasin et valmistan siin kivipendli, tegemine võttis hulga aega ja jõudu ning peale nelja tundi katsetamist mõtlesin et Jumal küll ma olen juba nii kaua võidelnud selle kiviga siin.. Ja sel hetkel saingi aru eelseisva töö uuest sisust – selleks sai võitlus kiviga. Nii ma selle loo vormistasin, tegin video sellest kuidas ma nii väga soovin midagi saada, tahan üliväga mingi asja ära teha ning kuidas see pole võimalik sest ilmselt on olemas mingid teised printsiibid või asjad mis toimivad ja vajavad teostamist. Ühesõnaga see on osaliselt ka veidi rumal või tobe, inimesed sageli võitleks justkui kividega nagu vaenlastega, keda nad on ise loonud. Nii et see vist oli see idee, milleni ma siin protsessi käigus jõudsin.

TR-On mitmeid klassikalisi lugusid, ka Eesti kirjanduses, mis räägivad just samast asjast ehk kiviga võitlemisest  või siis eksistentsiaalsest jändamisest.. Väga realistlik lugu, traagiline või kagelaslik. Eesti kontekstis mulle tundub et oled tabanud kohalkku närvi.

JZ-Jäin ise mõtlema festivali tänavuse teema üle ehk Sajast aastast Muhus, ning peale väikest uurimistööd nägin et ajalooliselt on siin toimunud üks võitlus teise järel. Sõda, sõda, sõda.. Mõtlesin et OK, püüaks vaadata sügavuti ja jõuda juurteni et mida see tähendab üldiselt ja mida see tähendab mulle endale. Anda välja oma isiklik arvamus.

TR-Tundub et jõudsid universaalsete tulemusteni. Tänan sind Jana et siia tulid, siin olid ja töötasid.